KIPPER.EE

Vee-eraldusfiltri tõstsin ikkagi ringi ahtripingi alla, sealt on ta tegelikult veel paremini ligipääsetav ning filtri maha keeramisel tilkuva kütuse kokku kogumiseks saan nüüd ka nõu alla panna. Salongi tuulutamise vajadus muidugi jääb sellisel juhul, kuid ahtripingi alusel ruumil on tuulutusrestid otse õue.
Lisaks sai kevadiste töödena paadile paigaldatud Fuel Data Mananger, tänu millele hakkas ka plotter näitama kulutatud kütuse kohta andmeid.
Samuti paigaldasin Mente Marine trimmiautomaatika.

Kuna minu paadi jaoks on hooaeg merel lõppenud ning paat on tagasi oma kevad-sügiseses sadamas Tartus, siis teen väikse vahekokkuvõtte suvel tehtud pikemast paaditripist.
Mul on olnud ammu soov külastada Eesti kümmet suuremat saart ning sel suvel ette võetud Kihnu tripp, millega sai nimekiri täidetud. Tegelikult olen nüüd külastanud ka TOP15 Eesti saart, millest oma paadiga pole käinud ainult Hiiumaal, Vilsandil ja Vohilaiul.
Väljasõit Roomassaarest toimus 12.07 ning Windy näitas Liivi lahele 4-5 päeva vaikset ilma. Esimesena sai tehtud kiire külastus Manilaiule. Distantsiks Roomassaare Manilaiule tuli 56 nm ning käiku hoidsin ca 22kn, seega vähem kui 3h-ga olime kohal. Sõidetud sai ainult mööda tähistatud laevateid, kuna kohalikke olusid tundmata kuskilt lõikamine ja paari miili kokku hoidmine ei ole väärt riski paat ära lõhkuda. Manilaiu sadamasse sissesõit paadiga mingeid probleeme ei valmistanud ning võtsime esimese ettejuhtuva vaba kai. Saarel sai tehtud väike tiir, vaadatud mere peal toimuvat Muhu Väina regati Pärnu-Ruhnu etappi, otsitud paar geopeituse aaret ning peagi liikusime edasi peamise eesmärkgi - Kihnu suunas.
Kihnu sadamasse jõudes oli esimese asjana soov tankida, kuna paagis oleva ja varukanistritega kaasas oleva kütusega ei oleks napilt Roomassaarde tagasi jõudnud. Rääkimata ohutuks meresõiduks vajalikust varukogusest. Tankimiskai pealt aga hõigati kohe, et bensiini ei ole ning bensiin tuleb juurde homme. Järgmisel päeval kütuse saamine meie plaane sassi ei löönud, kuna Kihnus oli plaan vähemalt 3 ööd veeta. Hädavariant oleks olnud veel ka sõita Munalaiu sadamasse ning sealt ühistranspordiga minna Tõstamaale kütust tooma.
Kihnu sadamas oli esimese asjana suur segadus, et kus on Saarte Liinide hallatav osa? Nimelt on akvatooriumis osa sadamast Saarte Liinide oma ning teine osa vallavalitsuse oma. Saarte Liinidel on ööbimine odavam, aga vallavalitsusel on jällegi pikem tasuta seismise aeg (0,5h vs 1h), seega tuleb poolt valida vastavalt soovitud seisuajale. Samuti ei olnud ühtegi selgelt märgatavat viidet Saarte Liinidele ka sadamahoones. Sadamakontorist esimese asjana küsisin, et kas see on ikka Saarte Liinide kontor ning jaatava vastuse saamise peale küsisin, kas mu paat on ka teie kai ääres ikka

Kihnu saarel ringi liikumiseks sai sadamast renditud jalgrattad. Seal on mitu teenusepakkujat kõrvuti ning mitmepäevase rendi puhul saab hinda optimeerida. Esmaspäevasel päeval rataste puudust igatahes ei olnud. Suvel nädalavahetustel pidavat aga rattad ka vahel otsa saama. Saarel sai jällegi otsitud geopeituse aardeid. Vaatasime ka üle Kihnu Jõnni mõlemad mäletsuskividid.
Teisipäev pidi olema siis see tähtis päev, kui saabub saarele kütus. Mind tegi murelikuks asjaolu, et parvlaeva graafikusse ei olnud märgitud ühtegi ohtlike veoste reisi ning laev oli teinud juba mitu reisi, aga kütuseautot polnud ühegi peal. Lõpuks aga õhtuse reisiga kütuseauto saabus ning pärast seda läks veel vähemalt pool tundi aega enne kui Alexelas leiti inimene, kes eemalt tankla taas sisse saaks lülitada. Tankimise võimalust Kihnus kasutas paaril korral ka Ruhnu SAR, mis tegi reise Ruhnu ja Munalaiu vahet, kuna Runö oli rivist väljas.
Tagasi Roomassaarde sõitsime 15.07 ning poolel teel märkasime, et parasjagu käib Muhu Väina Kõiguste ring. Ning sai tehtud väike kõrvalepõige, et näha regatti ka lähemalt (regatti segama ja lähemale kui 1 nm me siiski ei läinud). Kihnu-Roomassaare ots koos kõrvalepõike oli 60,3 nm.

Väga kift tripp ja oli ikka erakordselt hea suvi ka! Ühe vea tegid: jätsid Varbla sadama külastamata ja sealses restoranis söömata. Pead ilmselt siis teiseaasta sinnakanti tagasi kruiisima

Sügiseseks päevatripiks võib hea plaan olla ka lõunasöök Kõigustes.

_________________
Usus Est Magister Optimus
+372 56264630

Tripp oli kift tõesti ning Varbla kohta olen ka mitmetest allikatest reklaami kuulnud. Pean millalgi selle külastamise ka ikka ette võtma.
Paari sõnaga ka sellest, et kuidas 630 OC-ga üldse ööbimisega trippe teha saab. Kui eelmise paadi (Vator 17HT) välja vahetamise mõtted tekkisid, siis sai kõigepealt 630 HT-sid vaadatud. 630 OC praakisin esialgu välja, kuna esmapilgul oli jäi mulje, et selles paadis pole magamiskohti. Kui aga osades 630 OC-de kuulutustes silma jäi, et on märgitud ka 2+1 magamiskohta, siis hakkasin uurima, et kus need magamiskohad paadis on.
Nimelt, kui söögilaud kokku pakkida, siis ahtridiivani patjade ümberpaigutamisega tekib kaheinimesevoodi + sinna kõrvale mahuks veel lühemat kasvu inimene ära. Patjade ümberpaigutamisega koi üles seadmine või kokku pakkimine on ca 5...10 minutit tööd. Selles mõttes on HT või DC tüüpi paadid mugavamad, kuna nendes on koi konstantselt olemas.
Selleks, et paadis magades sadama valgustus silma ei paistaks ning rohkem privaatsust oleks, lasin paadi õmmelda kardinad. Kardinate kinnitamiseks tellisin kangapoest tavalised roostevabad trukid, mille üks pool läks kanga külge ning teise poole kinnitasin aknaliistude olemasolevate kruvide alla.
Trippimise juurde käib ka kohustuslik merealane kirjandus Näiteks Bellatrixi raamatu ma olen ca. 5 korda läbi lugenud. Vahel ei väsi seiklustele kaasa elamast ka siis, kui raamat läbi saab ning saab alustatud kohe otsast uue ringiga.
Üldiselt ma sadamates kedagi teist nii väikse paadiga ööbimas pole näind, kui nüüd sel suvel üks seltskond Abrukal välja arvata.

Kas kellelgi on häid ideid, kuidas paat kahese meeskonnaga haagise pealt vette saada, kui slipi kõrval pole kaid ning madrusel pole ei paadi- ega kärulube?
Roomassaare sadama slipi peal olen korduvalt hädas olnud, et ei jaksa paati käsitsi haagise pealt vette lükata. Probleemi põhjuseks on ilmselt Brentexi haagise kehva rullikusüsteem, aga 2 korda aastas paadi liigutamiseks ei raatsi kallist haagist ka osta. Roomassaares ei saa kasutada ka seda nippi, et autoga pidurdada ja inertsiga paat liikuma lasta, sest slipi kõrval pole kaid, kuhu madrus paadi kinni siduda saaks kohe, kui paat haagise pealt vette veerenud on.
Ise mõtlesin, et paigaldaks haagisele ühe vintsi juurde, millega saan paati taha poole tõmmata ning põhivintsiga hoiaksin, et paat kontrollimatult veerema ei hakkaks. Tavaliselt on vaja ca meetri jagu paat taha poole saada ning siis veereb ta juba ise edasi.

Soovitaksin samuti teist vintsi, saab teinekord ka üksinda paadiga lihtsamini majandada.

Paned pikema otsa auto v. käru külge ja pidurijõnksuga "ehmatad" paadi ujuma. Siis kõõlud kärumööda, sikutad paadi taas ligi ja turnid pardale. Ots vali sihukese pikkusega, et kuskile pahandust tegema ei ulatuks

Kui ma nüüd Su murest õigesti aru sain...

_________________
Buddha oli vist purjetaja:
"Tähtis pole mitte eesmärk, vaid teekond sinna!"

Tänud hea mõtte eest! Said murest õigesti aru küll. Mingi parajalt veniva otsa vaatama (autodel on kineetilised puksiirotsad näiteks). Kui paat haagise pealt liikuma pääseb, siis ta läheb ikka paraja hooga vette ning ots peaks sujuvalt pidurdama ka liikumist. Tavaline kummist leevendiga ots jääb ilmselt hätta.

Kas paadi enda mootoriga tagurpidi ei jaksa tõmmata?
Mina soovitan veel kiilurullikute võlli paksult tavotilaadse määrdega kokku mökerdada.
5 aastat tagasi tegin ja endiselt on sellest palju kasu, pole välja pesnud.